See raamat on lugude rääkimisest. Igasuguse kultuuri - ka organisatsioonikultuuri - kandjaks on muuhulgas lood, mida inimesed üksteisele räägivad. Iga ühingu - olgu selleks siis äriühing, mittetulundusühing või ka riik - identiteet ja ajalugu on nendes lugudes, mida inimesed üksteisele räägivad.
Ja veelgi tähtsam - selles, milliseid lugusid ja kuidas räägitakse, on ka tuleviku võti. Mida silmapaistvam organisatsioon, seda rohkem on lugusid, mida temast rääkida. Iga organisatsioonikultuuri huviline teab rääkida mitmeid lugusid Ikeast, teame lugu sellest kuidas Hewlett & Packard sai alguse kuskil garaais või kuidas loodi Body Shop. Mida neid lugusid edasi rääkivad inimesed enamasti ei tea, on sihipärane töö, mida edukad organisatsioonid teevad selleks, et neid lugusid üldse räägitaks. Inimestele meeldib lugusid rääkida ja seda on vägagi võimalik ära kasutada - edukad organisatsioonid suunavad ja õhutavad lugude kogumist ja levitamist. Ja muidugi nad valivad lugusid, mida enda kohta levitada.
Minu arvates just seda pidas silmas Jaak Aaviksoo, kui ta ühel konverentsil rääkis sellest, et Eesti riik peaks enda lugu teadlikult kujundama. Raamatus on mitut puhku juttu sellest, kuidas lugusid valida. Me peaksime rääkima just sellist lugu, mis meie teadmist, veendumust ja uskumust mööda asja olemust kõige paremini kirjeldab, või - räägiks pigem lugusid neist asjust, mille üle me tõesti uhked oleme.
Puhumisen taide
