Aga Raadit ma mäletan, jalge all maad, kus kõik kasvas, mõned taimed olid vajalikud, teised võis välja tõmmata, kõik haljendas ja kandis vilja, ja ma mäletan taevast pea kohal, vahel tuli sealt ka vihma, aga siis läksime varju alla ja ootasime saju lõpuni.
Kui päike läbi murdis ja tuulepuhang üle käis, kui lennuk üle mürises, sest sealsamas, meie põldude idapoolse piiri taga, oli sõjalennuväli, siis oli elul sära ja hoogu, pühkisime mullaterad silmadest ja hingasime edasi. Mängides, maailma tundma õppides, tööd tehes.
Ja ma ei oska ikkagi seletada, miks ma nii väga su lähedusse hoidsin, miks ei olnud vaja mind käskida ega paluda, miks ma ise selle peale tulin.
