On nii palju, mida me oma vanematest ei tea. On nii palju, mida nad ei tea, et me teame.
2010. aasta. Mehe ja lapsega Neevalinnas elav Stella näeb kogemata pealt, kuidas talle külla sõitnud ema saab kokku mehega, kes tundub ähmaselt tuttav. Pilthaaval hakkavad Stella peas hargnema mälestused lapsepõlvest ja noorusest 1970. ja 1980. aastate Eestis, aga ka stseenid ema ja isa abielust, mille sile pind lasi toona ainult aimata, mis võib peituda sügavamal. Samal ajal püüab Stella lahendada omaenda kreeni kiskuva abielu võrrandit. Tema mehe Andersi ammune kirg on hispaanlaste esimene avastusretk Vaikse ookeani äärde. Omamoodi vaikse ookeani kaldal on elanud ka nemad kaks. Ookean ühendab motiivina kõiki romaani lugusid, kus petlikult tüüne pinna alt võib paljastuda terve mahavaikitud elu oma hoovuste, süvikute ja hiidlainetega.
Olen teinud seda, milleks mind on kutsutud, ja nii see kord on, et kirjutaja jääb ikka süüdi. Alati leidub keegi, kes tahaks, et kirja oleks pandud mõni teine versioon tõest või – nagu ajalugu meile näitab – üldse mitte midagi. Me kõik oleme võidelnud ja mässanud, igaüks oma relvaga, ja vähemalt selles tuleb meie kohtumõistjatele au anda, et nad on õigesti taibanud: mitte mõõk ei ole kõige ohtlikum, vaid sõna.
Kai Aareleid on saatnud maailma neli last, kolm romaani, kaks luulekogu, ühe novellikogu ning arvukalt ilukirjandustõlkeid hispaania ja soome keelest. Varrakus on varem ilmunud romaanid „Vene veri” (2011) ja „Linnade põletamine” (2016), ning novellikogu „Salaelud” (2018). Mitmesse keelde tõlgitud romaani „Linnade põletamine” ainetel kirjutatud näidend esietendus Eesti Draamateatris 2019.
Kordustrükk.
“Vaikne ookean” võitis ka A.H. Tammsaare nimelise 45. kirjanduspreemia.
Kai Aareleid pälvis Briti Assamblee kirjanduspreemia.
