Mõni aeg tagasi olin perega Inglismaal. Mutid ütlesid mu emale: „Oi, kui tore tüdruk Sara on.“ Nii arvasid nemad.
Astrid Lindgren sai aastate jooksul tuhandeid kirju nii lastelt kui ka täiskasvanuilt. Kirjanik pidas väga vajalikuks, et lapsed saaksid vastuse, kuigi kaugeltki mitte kõik kirjad polnud väga originaalsed või isiklikud. Seda toredam oli, kui mõni noor kirjutaja mõnikord soovis oma kirjaga silma paista.
70. aastate alguses kirjutas Astridile Sara Ljungcrantz, kelle kirjade sisu ja käekiri andsid tunnistust mässulisest ja rahutust meelest. Sara fantaasiaküllased kirjad köitsid Astrid Lindgreni ja panid teda vastama. Sellest sai alguse kirjavahetus, mis kestis mitukümmend aastat.
Pärast Astrid Lindgreni lahkumist otsustas Sara kõik Astridi originaalkirjad kinkida Rootsi kuningliku raamatukogu arhiivile, mille tulemusena sündis raamat, kus kirjad kõnelevad iseenda eest …
