16. sajandi teine pool ning 17. sajandi esimene pool oli kogu Euroopas rahutu ajajärk. Usutülid ning võitlused kuningavõimu ja seisuslike parlamentide vahel tõid mitmes riigis kaasa laastava kodusõja. Lisaks sattusid sõjakate valitsejate juhitud riigid tihtipeale omavahel konflikti. Üheks tagajärjeks oli absolutistliku kuningavõimu tugevnemine, sest see aitas ära hoida sisetülisid ning jääda ellu rahvusvahelises võimuvõitluses.
18. sajandi jooksul muutusid Põhja-Euroopa poliitilised jõujooned märgatavalt. Rootsi, Poola ja Taani omavahelistest heitlustest oli 17. sajandi keskel võitjana väljunud Rootsi, kes domineeris Läänemere maades suurvõimuna 18. sajandi alguseni. Ent Põhjasõjas (1700–1721) Rootsi suurvõim murti ja suruti tagasi peaaegu vanadesse piiridesse. Läänemere-äärseks võimsaimaks riigiks sai Venemaa, mere lõunakaldal tugevnes Preisimaa. Suurimaks kaotajaks olid poolakad, kelle riik hävitati sootuks.
Mõistega „moderniseerumine” tähistatakse muutusi, mis kujundasid meie tänapäevase ühiskonna. Moderniseerumise keskseteks protsessideks olid riigi tasandil demokratiseerumine ja rahva kasvav osalus poliitikas. Riigi alusdokumendiks sai konstitutsioon ning kehtima hakkas kõigi kodanike võrdõiguslikkuse printsiip. Moderniseeruva ühiskonna keskpunktiks said külade asemel linnad ning majanduskasvu hakkas määrama tööstuse areng. Nii riigi kui ka majanduse areng pidi olema orienteeritud rahva heaolu kasvule. Sotsiaalsed barjäärid nõrgenesid, elukutse valik pidi olema kõigile vaba. Seisusliku staatuse asemel said määravaks iga indiviidi kogemused ja haridus. Industriaalühiskonna juhtivaks ideeks sai lõppematu progressi usk, mis rõhutas ühiskonna muutumis- ja kohanemisvõimelisust ning avatust teaduslikele ja tehnilistele avastustele.
