Baltisaksa kultuur on lahutamatu Eesti kujunemisloost, see on osa Eesti-tervikust. „Balti tragöödia“ on romaanitriloogia, mis jutustab baltisakslaste loo siin maal, ning arvestades selle rahvusrühma traagilist lõppu – kui Teise maailmasõja hakul oldi sunnitud ümberasumisüleskutsele alluma ning maha jätma oma 700-aastane kodumaa – võib baltisakslaste saatust ka jutumärkideta lugeda: Balti tragöödia. Siegfried von Vegesacki „Balti tragöödia“ ilmus aga juba 1935. aastal, niisiis veel enne päris saatuslikke sündmusi, aimates noid vaid ette.
Triloogia algab 20. sajandi alguse tüüpilise mõisaelu idülliga. Ei puudu siit ka vastuolud talurahvaga, samuti eneseidentiteet ja -vastandus keisrivõimule. Lõpuks jõutakse keerulistesse Vene revolutsiooniaastatesse ja sõjaaegadesse, mis jätavad Balti aadlikud kõikide rinnete vahele. Autori kirjeldusviisi puhul on esile tõstetud tema oskust pisidetailide esiletoomisega luua suurt pilti, tema võimet pugeda lugejale „naha vahele“ – tagades sellega võimsa lugemiselamuse. Eesti lugejale võib huvi pakkuda näha meie ajaloo tähtsündmusi läbi baltisakslase vaatenurga: nii maailmasõja kui Landeswehri sõja sündmusi, mõisate võõrandamist, aga samuti näiteks õpinguid Tartu ülikoolis. Põhjaliku järelsõna on triloogiale kirjutanud ajaloolane Sirje Kivimäe.
Parun Siegfried Reinhold Benedict Teophil von Vegesack (1888–1974) sündis Liivimaal Lobergi mõisas, omandas korraliku baltisaksa hariduse Riia linnagümnaasiumis ja õppis Tartu ülikoolis ajalugu. Tema kodukoht Lobergi mõis on saanud ka „Balti tragöödia“ esimese osa pealkirjaks ja sündmuspaigaks. Mõisavaldus võõrandati kirjaniku vanematelt maareformi käigus ning noor Siegfried von Vegesack siirdus 1918. aastal Saksamaale ja asus elama Weißensteini lossi Baierimaal. Too iidne loss sai tema koduks ja loomeruumiks läbi kõikide maailmaajalooliste vapustuste kuni kirjaniku surmani 1974. aastal.
