Shmuel Josef Agnoni (1888-1970) looming käsitleb aega 18. sajandist kuni tema enda kaasajani. Tema ainulaadne stiil ühendab ainulaadseks tervikuks spetsiifilise juudi ning uuema läänemaise kirjanduse vorme, sisu ja impulsse. Ta on viljelnud nii nostalgilisi minevikuvaateid, moodsat realismi kui ka sürrealistlikku laadi. Agnon kirjutas heebrea keeles nii, nagu seda tehti keskajast kuni 18. sajandini, kuid käsitab seda stiili iroonia ja mänglevusega. Aastatuhandeid vanad heebrea sõnad ja väljendid kannavad endas suurt hulka traditsioonilisi kõrvaltähendusi, mis laiendavad öeldu konteksti ning annavad sellele tihti sümboolse sisu. Nõnda ulatub Agnoni sõnade ja väljendite mõte pinnapealsest tavatähendusest kaugemale.
Käesolevas köites ilmub kuus Agnoni jutustust, neist üks Anu Põldsami, üks Uku Masingu ning neli Kalle Kasemaa tõlkes, viimaselt on ka saatesõna. Lisana ilmub Agnoni kõne Nobeli auhinna saamise puhul Stockholmis 1966.
