Kui kaugele sina oma lapse kaitsmiseks läheksid?
Ma teadsin, et midagi on halvasti. Emainstinkt ütles.
Sain aru, et mu poeg hakkas minu eest asju varjama. Ta läks varem kooli vallatu naeratusega. Nüüd väldib ta silmsidet ja hoiab pilgu maas.
Sestsaadik, kui sain teada, et üks klassikaaslane teda kiusab, olen iga päev muretsenud, sisemuses keerab ärevalt sellest hetkest alates, kui ta kodust lahkub, kuni selle hetkeni, mil ta tagasi koju jõuab.
Kõik korrutavad, et ma liialdan, aga ma ei kavatse oma lapse turvalisusega riskida. Mu abikaasa ja mina püüame selle teise poisi vanematega rääkida, aga see ajab olukorra ainult hullemaks...
Ja siis sai meie kallis laps tõsiselt viga. See oli viimane piisk. Isegi kui see tähendab omakohut.
Sest me teame tõtt selle perekonna kohta, kes meie poega kiusab - see pole neil esimene kord sellist asja teha.
Nii et küsimus on - kui kaugele me kättemaksuga läheme?
