Traditsiooniliselt on Eestis püütud kõik kristluse-eelsed ja näiliselt mittekristlikud usunähtused seostada ühtse muinasusundiga, ammutades teadmisi rahvapärimusest, mis on kirja pandud lähiminevikus. Tõnno Jonuksi põhjapanev, teadustöö taustaga käsitlus on koostatud hoopis teistsugustel alustel, tuginedes põhiliselt arheoloogilistele leidudele ja uurimistöödele.
Aastatuhandete jooksul vormivad inimeste uskumusi ühiskonna ja elulaadi muutused. Seda arvesse võttes ning arheoloogide avastusi vaadeldes püstitab autor teesi: Eesti aladel esinesid muinasaja jooksul – 9600 eKr kuni 1220 pKr – sedavõrd erinevad usundivormid, et võib rääkida suisa erinevatest religioonidest.
Rikkalikult illustreeritud teos viib mõtterännule muistsete inimeste asualadele tänapäeva Eesti territooriumil, tutvustades põnevaid hüpoteese meie esiisade tõenäolistest usundivormidest, nende põhietappidest ja variatsioonidest.
