Siis tuli ta välja. Ta tegi seda enesekindlusega, mida oli lihtne mõista; see maailm kuulus ju talle. Ta tuli metsast välja natuke kaugemal kohast, kus suusajäljed lõppesid. Seadis ennast sisse rabaveerel kadakapõõsa ja kängujäänud männi vahel. Ärksalt vaatas ta üle raba kitsa lumeriba, keeras pead, nii et ma nägin profiili ja üllast koonu, järsku laupa ja kõrvu, mis seisid kikkis.
"Hundijooks" (2021) on mahult pigem jutustus, ent kaalukuselt siiski romaaniga võrreldav. Vananev jahimees Ulf, kes viimasel ajal on hakanud jahil käima laadimata püssiga, kohtab metsas üht hunti. See on tähendusrikas kohtumine ja muudab paljutki Ulfi elus ja mõttemaailmas.
Kerstin Ekmani jutustamisviis on paeluv ja poeetiline, kuigi tihtipeale argisest lähtuv. Metsa ja hingeelu, välise ja sisemise põimumine loob mõtliku, kohati valusa, ent siiski lootusrikka terviku.
Kerstin Ekmani (snd 1933) mahukas loomingus on mets ja mure looduslike koosluste hävimise pärast, nagu ka inimese mitmetahuline suhe metsaga, ammune ja oluline teema. Seda näeme näiteks Augustiauhinna ning Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna võitnud romaanis "Händelser vid vatten" ("Sündmused vete ääres", 1993) ning põnevas esseekogumikus "Herrarna i skogen" ("Isandad metsas", 2007).
