ÖÖTAEVA SIID
Kruusatee aurab
lõppevast vihmast
ja õnn ei jää viibima
haarad kinni liblika kihvast
ja tunned end öötaeva siidina
POHLARABADE LÄHEDAL
Pohlarabade lähedal
kangastub mulle
virvatulede viiul
nii õrna õnnena
viibima jään
sel korduda mittesaaval viivul
ballaadide tiivul
vargsi aiman
kõrgel lennul
tetre
hõljudes langeb
päevaeelne vihm
rabajärve vette
ütle
aina ja jälle, uuesti, veel –
kõike nii ilusat
mulle ette