Veiko Belials jätkab antoloogiaga „Viimase sõja viimane sõdur“ vene ulme tutvustamist, seekord teemaks sõda, hädaoht, surm ja inimene selle kõige keskel. Kogumiku lugusid ühendab oht, millega inimkond ka tulevikus silmitsi seisab. Pole oluline, kas oma lollusest, või lihtsalt läks nii, ja kas vastas on omad või võõrad – tuleb tõusta relvile. Ja mitte alati ei saada meid võidud. Ja isegi kui saadavad, ei pruugi see midagi head tähendada.
„Me teadsime, et läheme surma. Noh, teiste suhtes pole ma kindel, aga mina teadsin selgelt. Taipasin seda kohe, kui selle neetud planetoidi fotosid nägin. Sellel polnud isegi nime, ainult number taevakehade üldises registris – F-4191. Ma ei tea, kas oleks olnud kergem ja meeldivam kärvata mingil Uuel Terral või Videvikusäral, aga sel hetkel säärased idiootlikud mõtted mulle pähe ronisid.“
