Eesti ajalugu on alati olnud tihedalt seotud Läänemere, merekaubanduse ja seiklushimuliste meresõitjatega.
Minu isa, kapten Evald Jakobson läks merele varsti pärast Eesti iseseisvumist 1918. aastal. Ta ehitas kiiresti üles oma laevakompanii, vedades Euroopasse kõikvõimalikku lasti - smugeldas Soome viina ja varustas relvadega Hispaania kodusõda.
Mõistes, et natsid ja kommunistid ähvardavad Eestit aina enam, kolis Evald enne Teise maailmasõja puhkemist koos naise ja pojaga Inglismaale. Inglismaal muutus ta seiklejast eksiilis elavaks patrioodiks - tema kodust sai Eesti diplomaatide ja laevandusinimeste kokkusaamispaik. Ta asutas oma kirjastuse Boreas, et koguda Eestile rahvusvahelist toetust ja tutvustada välismaal eesti kirjandust.
Evald aitas eestlastel liituda brittide merekonvoidega, käis 1943. aastal Ühendkuningriigi valitsuse salamissioonil Stockholmis ning abistas eestlaste suurel põgenemisel Rootsi, kui Nõukogude Liit okupeeris Eestit. Pärast sõda ehitas ta Inglismaal üles aurulaevastiku, kus töötasid peamiselt eestlastest meeskonnad.
Nagu paljud pagulased, rääkis Evald vähe oma elust Eestis või oma suguvõsa saatusest natside ja nõukogude okupatsioonide ajal. Ta suri 1973. aastal, ligi 20 aastat enne Eesti iseseisvuse taastamist. Eesti näis olevat perekonnaloo ammune peatükk ja lootus iseseisvusele igaveseks kustunud.
Kõik muutus dramaatiliselt, kui Eesti taastas oma iseseisvuse 1991. aastal. Olin uue ja väljakutseid pakkuva kahe perekonna ja ühe riigi avastusretke alguses ...
