Nikolai Losski (1870-1965) on üks väheseid rahvusvaheliselt tuntud 20. sajandi vene süstemaatilisi filosoofe. Euroopas oma aja filosoofia tippude juures õppinuna sai temast Peterburi ülikooli filosoofiaprofessor. Revolutsiooni järel kritiseeris ta sotsialistlikke liialdusi ning pagendati seetõttu 1922. nn. filosoofide laeval kodumaalt. Ta õpetas Prahas, põgenes Teise maailmasõja aegu Pariisi kaudu New Yorki. Temast sai palju tõlgitud ja võrdlemisi tuntud autor. Losski järgi on ideaalsed loogilised ja matemaatilised objektid vahetult, s.t. intuitiivselt tunnetatavad, tema käsitlust võiks seega nimetada totaalseks intuitivismiks. Tema metafüüsilise süsteemi keskmes on ruumi- ja ajaülene substantsiaalne toimija ehk individuaalne, loomingulist omadusteülest jõudu ja kogu abstraktset logos't tervikuna omav mina, kes loob vabalt oma ilminguid ning koostöös teiste toimijatega oma vaimset, hingelist ja kehalist elu. Losski järgi on meil nii välismaailmale kui ka teistele inimestele ja isegi nende kõige salajasematele hingeseisunditele vahetu, intuitiivne ligipääs.
Raamatule on saatesõna kirjutanud Jaanus Sooväli.
