"Oh, you're in Estonia, how long are you here for?" is a common question when I see an old acquaintance or friend. "You don't get tired, do you!?" is the response. I don't get tired. I need it. I need these people from other cultures and of other colours around me.
I love to eat curry on the beach in Bali and then fly to the next Indonesian island. That's how I've ended up at a festival in Timor where there are no other tourists. Ordered a cooking class from the villagers and surprised to find a cooking pig still running around. Attended a funeral ceremony in Sumba to bury a missing person and sang karaoke with the vicars. I've even spent honeymoons in Lembongan.
The latter means that I finally managed to meet a local woman and learn the intricacies of being a bridesmaid, or gifting buffaloes and horses. This is no joke. You can find out if and how many of these cattle I bought in this book. When I tell my story in Indonesia, they say I was under the influence of black magic...
"Ohoo, sa oled Eestis, kauaks tulid?" on tavaline küsimus, kui mõnd vana tuttavat või sõpra näen. "Sa ikka ei väsi!?" imestatakse vastust kuuldes. Ei väsi. Mul on seda vaja. On vaja neid inimesi teistest kultuuridest ja teise nahavärviga minu ümber.
Armastan süüa karrit Bali rannas ja siis lennata järgmisele Indoneesia saarele. Nii olen sattunud Timoril festivalile, kus teisi turiste polegi. Tellinud külaelanikelt kokanduskursuse ja üllatunud, et toiduvalmistamiseks mõeldud siga alles ringi jookseb. Käinud Sumbal matusetseremoonial kadunukest ümber matmas ja laulnud kirikuõpetajatega karaoket. Koguni Lembonganile mesinädalaid veetma olen juhtunud.
See viimane tähendab, et lõpuks ometi õnnestus mul tutvuda kohaliku naisega ja õppida tundma pruudiluna ehk pühvlite ja hobuste kinkimise keerulisi nüansse. See ei ole nali. Kas ja kui palju ma neid veiseid ostsin, saate teada sellest raamatust. Kui ma räägin oma lugu Indoneesias, öeldakse, et olin musta maagia mõju all...
"Ohoo, sa oled Eestis, kauaks tulid?" on tavaline küsimus, kui mõnd vana tuttavat või sõpra näen. "Sa ikka ei väsi!?" imestatakse vastust kuuldes. Ei väsi. Mul on seda vaja. On vaja neid inimesi teistest kultuuridest ja teise nahavärviga minu ümber.
Armastan süüa karrit Bali rannas ja siis lennata järgmisele Indoneesia saarele. Nii olen sattunud Timoril festivalile, kus teisi turiste polegi. Tellinud külaelanikelt kokanduskursuse ja üllatunud, et toiduvalmistamiseks mõeldud siga alles ringi jookseb. Käinud Sumbal matusetseremoonial kadunukest ümber matmas ja laulnud kirikuõpetajatega karaoket. Koguni Lembonganile mesinädalaid veetma olen juhtunud.
See viimane tähendab, et lõpuks ometi õnnestus mul tutvuda kohaliku naisega ja õppida tundma pruudiluna ehk pühvlite ja hobuste kinkimise keerulisi nüansse. See ei ole nali. Kas ja kui palju ma neid veiseid ostsin, saate teada sellest raamatust. Kui ma räägin oma lugu Indoneesias, öeldakse, et olin musta maagia mõju all...