"Armudiskursuse katkeid" (Fragments d'un discours amoureux) on Prantsuse literaadi Roland Barthes'i (1915-1980) tundeline teekond läbi armunu keeleliste puhangute, mida ajendavad pealtnäha tühised, juhuslikud asjaolud. Raamat ilmus 1977. aastal ja sellest sai Barthes'i eluajal tema kõige menukam teos. Selle üheks põhjuseks oli kindlasti asjaolu, et romantilise armastuse saladusele polnud varem sel moel püütud läheneda. Barthes'i raamat on esseistlik fragmentaarium, kus on segamini uurimuslik-pedagoogiline lähenemine, kirjanduslik eksperiment ja tema isiklik armuelu.
Barthes soovib paljastada iga armutunde keelelaadse olemuse. Armunu on tähenduse sulatusahjus, ta üritab omistada hullumeelse kombel kõigele ja igal pool mõtet ning seetõttu allub iga probleem ja lahendus tema armastuses verbaalsele struktuurile. Armunu armastus väljendub keelelistes ühikutes või olukordades, mille adekvaatsust samas keegi peale ta enese ei taga. Seetõttu on armunu oma armastuses lootusetult üksi.
Nii valgustabki Barthes halastamatult, katke katke haaval armunu monomaanilist olukorda, kuid heidab helgi ka võimalikele pagemisteedele. Ilmselt just sel põhjusel on inimesed mitme põlvkonna vältel - nii selgituseks kui ka inspiratsiooniks - jätkuvalt Barthes'i raamatu poole pöördunud.
