9. klassi uue Lähiajaloo õpiku kaheks tähtsamaks raskuspunktiks on ideede ajalugu ja inimesekeskne ajalugu.
20. sajandi kolme põhiideoloogia – kommunismi, fašismi ja liberaalse demokraatia – heitlusest väljus võitjana liberaalne demokraatia. Õpik ei kajasta seda protsessi lihtsalt fakti tasemel, vaid püüab ka leida seletusi, miks liberaalne demokraatia võitis.
20. sajandi ajaloos mängisid väga tähtsat rolli sõjad. Kuid siingi ei piirduta pelgalt sõjategevuse kirjeldamisega. Holokaust, sõdade purustuslikkus ning viimaks ka kommunismi kuriteod tegid inimkonnale selgeks tehnoloogilise arengu piirid. Sõda ei saanud olla enam poliitika jätkamine teiste vahenditega, sest purustused olid lihtsalt liiga suured – võitjale ei jäänud midagi.
Inimesekeskse ajaloo tähtsustamine peaks juhtima tähelepanu sellele, et 19. sajandi ja 20. sajandi leiutised muutsid pöördumatult inimese elukeskkonda. Mehhaaniline töö asendus masinatega tehtud tööga, muutus vaba aja mõiste. Inimese ülim eesmärk polnud enam vaid ellujäämine, vaid ta võis hakata mõtlema üha kasvavate vajaduste rahuldamisele.
Suurenes keskmine oodatav eluiga, rahvastik kasvas Euroopas hüppeliselt. Ka see tekitas uusi probleeme – mida peaks ühiskond peale hakkama vanade inimestega. Vaktsiinid andsid surmahoobi paljudele kunagistele haigustele, kuid asemele tulid uued.
Tehnoloogia areng mõjutas tugevalt ka kultuuri. 20. sajandi teisel poolel tulevad kasutusele arvutid, mis muudavad veelgi mõtlemist, keelt, meediat ja kultuuri.
Õpiku 1. osa on retsenseerinud Kaarel Piirimäe ja Karolina Antons.
Õppekomplekti kuulub ka töövihik.
