Rääkimata lugu kolmest intelligentsest ja veetlevast noorest naisest, kes saatsid oma kuulsaid isasid Jalta konverentsil 1945. aasta veebruaris, ning konverentsi saatuslikust järelmõjust teise maailmasõja lõpupäevadel.
Pinged Jalta konverentsi ajal 1945. aasta veebruaris ähvardasid lõhkuda Franklin Roosevelti, Winston Churchilli ja Jossif Stalini sõjaaegse liidu just siis, kui võit oli käeulatuses. Catherine Grace Katz räägib dramaatilise loo kolmest noorest naisest, kelle nende riigipeadest isad endaga Jaltasse kaasa kutsusid. Igaühele on omane tugev perekondlik lojaalsus ja poliitiline taip, saateks omavahel põimunud romansid, mis lisasid neile otsustavatele päevadele teistsuguseid värvitoone.
Kathleen Harriman oli tippsuusataja, sõjakorrespondent ja USA suursaadiku Nõukogude Liidus Averell Harrimani tütar. Suurbritannia kuningliku õhuväe ohvitser, näitlejanna Sarah Churchill oli pühendunud oma geniaalsele isale, kes sai sageli tuge tütre poliitilisest nutikusest. Roosevelti ainus tütar Anna, kes valiti oma ema Eleanori asemel presidenti Jaltas saatma, saabus sinna isa kõige hävitavamate saladuste hoidjana.
"Jalta tütred" on tähelepanuväärne lugu isadest ja tütardest, kelle suhteid pani proovile ja tugevdas ajalugu, mille tunnistajaks nad olid, ja tulevik, mida nad koos kujundasid.
Catherine Grace Katz on Chicagost pärit ajaloolane ja kirjanik. 2013. aastal lõpetas ta Harvardi ülikooli bakalaureusekraadiga ajaloos ja sai 2014. aastal Cambridge'i ülikoolis magistrikraadi kaasaegse Euroopa ajaloo erialal, kirjutades väitekirja tänapäevase vastuluuretegevuse päritolust. Praegu on tal käsil juura doktorikraadi tegemine Harvardis.
Raamatu 2020. a esmaväljaandele kirjutas ta saateks:
“See raamat on praegu eriti ajakohane, sest olles vastamisi suurte rahvusvaheliste väljakutsete, hirmu ja ebakindlusega vaatavad inimesed lohutuse ja inspiratsiooni saamiseks selliste inimeste poole nagu Churchill ja Roosevelt. Paljud noored kogevad esimest korda ülemaailmset kriisi ja otsivad juhte, kes aitaksid neil maailma mõtestada. Churchill ja FDR on ajatud inspiratsiooniallikad ja me vajame neid praegu rohkem kui kunagi varem.”
