Selle raamatu lehekülgedelt õhkub meelekindlust, rõõmsameelsust ja armastust.
Ristteedel eksinu leiab siit oma hingele abi.
Teadjamees, ravitseja ja filosoof Gunnar Aarma (1916–2001) oli Eesti tuntud tekstiilivabrikandi August Abrami ja lauljanna Liisi Abrami (Aarma) poeg ja Westholmi Gümnaasiumi kasvandik.
Koguteosest leiab lugeja Gunnar Aarma loomingulise pärandi selle osa, mis on seni olnud varjul vaid erakogus või mida on korjanud ja säilitanud Eesti Kirjandusmuuseumi teadurid ning Rahvusarhiiv.
Aarma mõttevaramu kõrval on raamatus ka Gunnari abikaasa Heljo (1915–2009) mälestused, mis ilmuvad esmakordselt, nagu ka Jaak Lõhmuse pikk eluloointervjuu Gunnar Aarmaga. Esmakordselt on avaldatud ka Aarmate perekonna kirjavahetus ajast, mil nii Gunnari kui ka tema venna Sulho (1912–1987) perekonnad olid aastatel 1941–1957 sundasumisel Venemaal (Gunnar vahepeal ka vangilaagris Siberis). Mõlemad perekonnad vahistati Nõukogude repressiivorganite (NKVD) poolt 14. juunil 1941 ning küüditati Venemaale, Kirovi oblastisse.
Perekonnalugu selles raamatus on lahutamatult seotud Eesti ajaloo ja eestlaste saatuse looga. Aarmate perekonna kirjavahetuses aastatel 1943–1955 räägitakse omavahel justkui igapäevastest asjadest. Ometi kiirgub neist kirjadest vaprust ja väärikust – Venemaa kolkaelu viletsused ja hädad jäid alla Aarmate pere sihikindlusele rajada isegi seal endale kodu. Perekonna omavaheline kirjavahetus ajal, mil Gunnar oli vangilaagris Siberis, on väga liigutav.
Raamatu koostamisel on kasutatud Gunnari ja Heljo poja August Aarma erakogu, Kirjandusmuuseumi ja Rahvusarhiivi kogusid. Ilmuvad paljud seni avaldamata unikaalsed fotod ja dokumendid. Kaks maakaarti köite sisekaantel on kõnekad – esimesel ajaloo ilu, teisel ajaloo traagika.
Gunnar Aarma: Kindlasti aitab kõiki inimesi positiivne ellusuhtumine.
Kallista oma partnerit, kui ta sul on olemas, iga tund. Ja kui teda ei ole, siis muretse ta endale. Kas või koera või kassi näol. Anna talle oma armastust edasi.
