Paar aastat enne ajateenistusse kutsumist ütles Aare Holm arstlikus komisjonis, et tahaks teenida piirivalves – piiritsoonis suvitamise mõju. Sõjaväekutse saabudes oli sellel väeliigi kohta märgitud arusaamatu kood. Tuttava arsti sõnul oli asi kehv. Küllap Afganistani minek, pelgas poiss.
Selle asemel sattus ta Kaug-Itta ja mereväkke, mis tähendas aga tavalise kahe asemel kolme teenistusaastat. Aare teenistuskohaks sai allveelaevahävitaja „Tallin”, millel teenis selle nime tõttu ka Tallinna poisse, kes valiti lisaks sissekirjutusele välja hea tervise põhjal: näiteks polnud suurel ja moodsal laeval ühtki prillikandjat. Need aastad seilas Aare suurtel meredel, käis võõrastes sadamates Põhja-Koreast Vietnami ja Djiboutini ning õppis korralikult laisklema ja viilima.
Aastaid hiljem leidis Aare ema juhuslikult paki poja sõjaväekirju, seepeale ilmusid välja ka isale saadetud kirjad. Kõik need humoorikad läkitused kaugelt kroonust on koondatud sellesse raamatusse: teie ees on väga isiklikus võtmes sissevaade eestlasest meremehe ellu Nõukogude sõjalaeva pardal.
