Kuigi Wall Streeti nimed, näod ja masinavärk on Fred Schwedi päevist saati palju muutunud, on mäng jäänud samaks. Jaeinvestor asetseb jätkuvalt toiduahela põhjas nagu kübeke planktonit röövkaladest pungil ookeanis. Oigupoolest on Wall Street muutunud nii vähe, et Schwedi toonased tähelepanekud on häirivalt tabavad ka täna.
"Kui päevatöö on tehtud, korjavad nad kogu raha kokku ja viskavad õhku. Kõik, mis jääb lakke kinni, kuulub klientidele." Schwedi sõnades kõmiseb ajatu hoiatus jälgida fondivalitsejaid kullipilguga.
Need, kelle kulmu ei tõstnud Enroni või WorldComi ning teiste analoogsete ettevõttete raamatupidamispõhimõtted, vaatasid mööda Schwedi hoiatusest, mis kuulutas: "Raamatupidamine pole isegi mitte kunst, vaid lihtsalt meeleseisund." Teisisõnu, kui te pole skeptik, pole te investor.
Samuti pole te investor, kui aktsiahinnast on saanud teie kinnisidee, teadmata samas midagi selle ettevõtte väärtusest. Kes seda juhib? Mida see ettevõte toodab? Kas äri on kasumlik? Kui mõelda vaid kauplemissümbolites, jääb usin rahaliigutaja peagi kuivale.
Sulaselged spekulandid nõuavad üha häälekamalt, et neid nimetataks investoriteks. Schwedi klassikaline kaksikdefinitsioon lööb pildi klaariks.
Spekuleerimine on tõenäoliselt ebaedukas katse teha väikesest rahast suur raha.
Investeerimine on eeldatavalt edukas katse hoida ära suure raha muutumine väikeseks rahaks.
Schwed on oma raamatus võtnud tabavalt kokku investeerimisäri pöörase olemuse: laialdast vääruskumust, et kusagil on keegi, kes võib täpselt ette öelda, kuidas teha kärmelt suurt raha. Ometigi jagatakse süüdimatult investeerimisnõu ning veelgi rohkem on neid, kes seda ahnelt vastu võtavad.
Schwedi põhieesmärk on uurida lähemalt jamajuttu, mis voolab nädalast nädalasse sama tuima järjekindlusega kui Mississippi tüüned veed. Raamatu teeb erakordseks veel seegi, et see paistab silma statistiliste tõendite skandaalse nappusega. Ei saa küll öelda, et arvud valetavad, kuid finantsargumentides paistab numbritel olevat halb komme väljendada vaid väikest osa tõest, jättes ülejäänud mugavalt kõrvale, on Schwed täheldanud.
Mõnikord võib mõne investeerimisraamatu lugemine panna mõtlema. Aeg-ajalt võib isegi kasulikku kõrva taha panna. Kuid nalja ei saa nendes pea kunagi, kinnitab Jason Zweig raamatu sissejuhatuses. "Sadadest finantsraamatutest, mida olen lugenud, on Schwedi teos ainus, mis ühtaegu provotseerib, õpetab ja naerutab. Schwedi tähelepanekud pole mitte üksnes naljakad, vaid tungivad otse raha ja inimloomuse kohta käivate igaveste tõdede tuuma. Lühidalt: pole olemas teist nii lõbusat investeerimisraamatut kui see."
