„Kõik asjad räägivad mingit lugu. Inimesed siin põhjamaades teevad harva noka lahti, et endast rääkida. Aga neile meeldib rääkida oma asjadest. Selles raamatus räägib vana voodihaige naine oma riietest ja läbi riidekapi sisu kooruvad välja aastakümned, murrangud ja muutused sotsiaalses, poliitilises ning majanduslikus sfääris. Uuritakse, miks üks põlvkond ei mõista teist ja teine kolmandat. Miks on nii raske rääkida tunnetest ja nii lihtne tunda süüd? Kuidas kujunevad vaikivad normid, mida sobib ja mida ei sobi selga panna.
Maailma esimene rätsepatöö sündis alastuse häbi taibanud Aadama ja Eeva kätetööna ‒ nad valmistasid enestele viigilehtedest põlled. Sealtmaalt alates on riietega seotud kõikvõimalikke häbisid ja tabusid, aga ka uhkust, unistusi ja suurt enese ehtimislusti.
Mida me mõtleme, kui sobrame taaskasutuse tasuta rõivaste kastis? Või kui ostame peenest brändipoest vaesel maal lapstööjõu poolt valmistatud hilbu? Kuidas juhtus, et mõne aastakümne jooksul muutus tervete rahvaste elulaad? Laura Pörsti otsib oma lummavas ilukirjanduslik-esseistlikus uurimustöös vastuseid. Ühesainsas kulunud hommikumantlis võib olla peidus terve ajastu sisu.“
Mudlum
