Kes meist ei oleks unistanud päevast, mil me leiame selle õige. Kaaslase, kellega luua pere ja soetada päris enda kodu. Mis saab aga siis, kui see unistus täitubki?
Mina olen Heelia. Minu kihlatu, see minu õige, on Peep. Tänaseks oleme me koos olnud täpselt kaks aastat ja kolm kuud. Meie peres kasvab ka üks vahva pooleteist aastane pisipõnn. Kõvemad arvutajad leidsid siit vist juba väikse loogikavea? Need arvud tähendaks ju seda, et ma jäin rasedaks vaid kuu aega pärast Peebuga tutvumist...?
Ma olen terve elu viieline olnud ja kõike õiges järjekorras teinud: gümnaasium-ülikool-praktikakoht-töö-esimene ametikõrgendus-teine ametikõrgendus. Järgmine samm minu elus pidi olema oma korter Tallinnas. Siis mees. Viis aastat kooselu ja ühine maja. Abielule järgneb koer ja lapsed. Ma liikusin 25 aastat selles suunas. Ei mingeid vaheaastaid ja eneseotsinguid Austraalias. Mul ei ole vaja kuskil arbuuse korjata, et mõista, mida ma elult tahan ja millises järjekorras ma seda tahan. Ma teadsin, mida ma tahan. Kuniks saatus otsustas mulle vingerpussi mängida.
Enam ei saa ma end viieliseks nimetada. Nüüd olen ma üks neist naistest, kes sai lapse poolvõõra mehega. Ma kahtlustan, et nii mõnigi teist mõtleb hetkel, miks on vaja sellistest isiklikest asjadest avalikult rääkida? Uskuge mind, otsus enda lugu avalikkusega jagada, ei tulnud kergelt. Lihtsam oleks laialt naeratada ja ideaalset perekonda mängida nagu meil kõigil siin tänapäeval kombeks. Aga ma tahan teiega oma pere lugu jagada. Ma tahan rääkida nii ausalt, et endalgi võtab seest õõnsaks. Ma räägin, sest ma tean, mis tunne on leida end ootamatuste keerisest, kolida võõrasse linna, võidelda ärevus- ja paanikahoogudega ning jääda ilma oma kodust, oma kindlusest. Ma tean, millist lohutust pakub teadmine, et sa ei ole oma muredega üksi. Teadmine, et sa ei ole ainus must lammas.
Ma olen sellesse raamatusse pannud kogu oma südame, lootuses, et see suudab nii mõnelegi lugejale kasvõi õhkõrna tuge pakkuda. Kindlasti on ka neid, kes leiavad selle raamatu lõpus, et neil ei ole sellest raamatust midagi kaasa võtta. Sellepärast ongi see raamat sellise vahva lehmamustriga! Siis saavad raamatus pettujad seda oma kodus lihtsalt ühe järjekordse toreda sisustuselemendina kasutada.
Raamat Ammuu räägib loo kahest võõrast, kes leiavad end ootamatult situatsioonist, kus neil on vaid üheksa kuud, et luua tiim, kes saab hakkama uue elu eest hoolitsemisega. Ammuu avab lugejatele armastusloo, mis on läbi käinud vaimse tervise kriisidest, esmakordse vanemlusega kohanemisest, kodukaotusest ja jõudnud kõige kiuste õnneliku lõpu alguseni.
Katkend raamatust:
"Hallo, ema, kas sa kuuled mind?"
Mu ema võiks endale lõpuks ometi korraliku telefoni osta, mitte telefone kahtlastelt Hiina veebilehtedelt tellida.
"Ema, kas sa kuuled mind? Ma tahtsin lihtsalt öelda, et ma olen nüüd rase ja arvatavasti jään ma üksikemaks. Kõik on okei, ma saan hakkama. "
Ütlen seda sama entusiastlikul toonil nagu mõni Starmani müügimees. Ma ei taha, et ema üleliia muretseks. Vähe sellest, et minul on halb päev. Kujutage ette, mis päev on minu vanematel. Kõigepealt saab isa teada, et tema tütar on korrapealt töötu. Mõni tund hiljem kuuleb ema, kuidas tema töötu vallaline tütar on nüüd veel pealekauba rase ka.
"Heelia, ma tahan lihtsalt öelda, et meestel võtab sellise uudisega harjumine rohkem aega. Naistel löövad kohe emainstinktid välja. Anna talle aega, usu mind, ta ei lähe kuhugi," vastab ema mulle ilma ühegi mõttepausita.
Ma olen veel suuremas shokis, kui enne. Minu ema, kes läheb endast välja isegi siis, kui soodushinnaga suitsuvorst ei olegi kassasse jõudes soodushinnaga, on minu ootamatust rasedusest kuuldes vana rahu ise. Mitte ühtegi küsimust - kes, kuidas ja miks? Kas ta ikka saab aru, et kui ma töötu üksikemana ühel hetkel nende kulul elama hakkan, läheb see neile palju kallimaks maksma, kui see täishinnaga suitsuvorst?
Ma mõistan, et mul ei ole emale peale selle ühe lause midagi öelda. Ma ei suudaks vastu võtta ka ühtegi temapoolset lisakommentaari.
"Ma nüüd lõpetan."
Panen toru ära ja tunnen, kuidas paanikahoog saab taas minust võitu. Ma tahan suitsu, aga ma ei saa suitsu teha, sest ma olen rase. Ma tahaks rahustit, aga ma ei saa rahustit võtta, sest ma olen nüüd rase. Ma tahaks hullumajja, aga 25-aastase naise rasedus ei läheks nende silmis piisavalt suure vaimse haigusena kirja. Ma pean lihtsalt piinlema. Piinlema oma elu kõige suuremas hirmus ja teadmatuses. Piinlema kuniks tuleb uni ja ma saan korraks siit põgeneda. Aga siis tuleb uus päev. Ja see kõik hakkab otsast pihta.
