Koroonakriis sööb elusid ja mõistusi. Minevik ja tulevik on lootusetult sassis, aga inimloomus ei muutu.
Uido Truija tõstab lugeja ette sarkasmipeegli. Millised me oleme, kui taud on igal pool meie ümber, aga meil on saada midagi kasulikku?
Kas naerda või nutta, vihastada või parastada? Või hoopis leebelt nentida, et inimkonnal on märkimisväärselt arenguruumi?
