Kas ta ei peaks olema õnnelik? Ta on noor, ta on ilus, rikkast perekonnast ja prestiižika ülikooli vilistlane. Peab mõnusat ametit trendikas kunstigaleriis ja elab ihaldusväärses korteris Manhattani parimas piirkonnas. Kopsakas pärandus kannab hoolt, et kõik ta vajadused saaksid rahuldatud. Ometi on ta hinges mustav auk, mille põhjuseks pole vaid vanemate kaotus ega ka viis, kuidas tema Wall Streeti kallim teda kohtleb, ka mitte sadomasohhismi kalduv suhe sõber Revaga. On aasta 2000 rahast ja võimalustest kilgendavas linnas – mis saab olla valesti?
„Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta“ annab sellele küsimusele raputava vastuse. Läbi aasta kulgev tõeliselt hullumeelne lugu kangelannast, kes püüab ebakompetentse psühhiaatri ja tema määratud ravimiassortii abil võõrandumistsoonist välja murda, näitab kui mõistlik – lausa vajalik – selline võõrandumine võib olla.
Ottessa Moshfeghi ühtaegu valus ning musta huumorit täis halastamatu ja kaastundlik romaan on suurepäraseks näiteks uuest värskest häälest kirjandusmaailmas.
